ühtekuuluvuse

Ühtekuuluvus on sotsiaalne mõiste, mis kirjeldab, kui suurel määral liikmed ühiskonnas tunnevad ühist kuuluvust, jagavad samu väärtusi ja norme ning usaldavad üksteist ning institutsioone. Seda käsitletakse tihti kui ühiskondliku sidususe alus ning see hõlmab nii inimestevahelist usaldust, koostööd kui ka võimet lahendada ühiskondlikke väljakutseid.

Ühtekuuluvust vaadeldakse tavaliselt kolme või nelja peamise dimensiooni kaudu: sotsiaalne usaldus ja solidaarsus; demograafiline ja kultuuriline integreeritus; institutsionaalne kuuluvus ja usaldus avalike institutsioonide vastu; ning majanduslik võrdsus ja ligipääs võimalustele. Need dimensioonid on omavahel seotud ja võivad tugevdada või nõrgestada ühtekuuluvust.

Mõõtmine ja näitajad hõlmavad näiteks usaldust inimeste ja institutsioonide suhtes, osalust kodanikuühendustes ja vabatahtlikus tegevuses, subjektiivset kuuluvustunnet ja kuuluvuse tajumist, intergruppilist suhtumist ning võrdõiguslikkuse ja võrdsuse tajumist ning sissetulekute ja võimaluste ebavõrdsust. Uuringud kasutavad küsitlusi, rahvusvahelisi uuringuid, sotsiaalvõrgustike analüüsi ja koondindeksite koostamist, et hinnata erinevaid dimensioone.

Väline tegurid ja poliitika hõlmavad majanduslikke tingimusi, migratsiooni, lahkhelisid, halduskvaliteeti ning kaasavat poliitikat. Poliitilised meetmed võivad hõlmata haridus- ja keelepoliitikat, võrdsete võimaluste tagamist, läbipaistvaid institutsioone ning kaasavat otsuste tegemist, et tugevdada ühtekuuluvust.

Eestis on ühtekuuluvust uuritud seostena eestikeelse ja venekeelse kogukonna vahel, keelepoliitika ja haridusreformide rollina ning sotsiaalsete teenuste kättesaadavusena. Mõistmise kriitika rõhutab, et ühtekuuluvust nähakse sageli kui positiivset eesmärki, kuid see võib varjata marginaliseerimist või kultuurilist homogeniseerimist ning raskendada erimeelsuste tunnistamist.