antipsühhotiikume

Antipsühhootikumid, tuntud ka kui neuroleptikumid või antipsühhootilised ravimid, on ravimite klass, mida kasutatakse peamiselt psühhoosi sümptomite, nagu hallutsinatsioonid, luulud ja segased mõtted, raviks. Neid kasutatakse ka muude vaimsete terviseprobleemide, sealhulgas bipolaarse häire, Tourette'i sündroomi ja mõnel juhul raske depressiooni ja ärevuse raviks.

Antipsühhootikume on kahte peamist tüüpi: esimese põlvkonna ehk tüüpilised antipsühhootikumid ja teise põlvkonna ehk atüüpilised antipsühhootikumid. Tüüpilised antipsühhootikumid, nagu haloperidool ja kloorpromasiin, olid esimesed omataolised ravimid ja toimivad peamiselt dopamiiniretseptorite blokeerimisega ajus. Atüüpilised antipsühhootikumid, nagu risperidoon, kvetiapiin ja olansapiin, tulid hiljem ja mõjutavad lisaks dopamiini ka serotoniini retseptoreid, mis võib pakkuda laiemat toimespektrit ja potentsiaalselt vähem teatud tüüpi kõrvaltoimeid.

Nende ravimite täpne toimemehhanism ei ole täielikult mõistetud, kuid arvatakse, et need aitavad tasakaalustada ajus esinevaid teatud neurotransmittereid, eriti dopamiini, mis mängib rolli meeleolu, motivatsiooni ja reaalsustaju reguleerimisel.

Antipsühhootikumid võivad põhjustada mitmesuguseid kõrvaltoimeid, sealhulgas unisust, kaalutõusu, liikumishäireid (nagu tardiiv diskineesia) ja metaboolseid muutusi. Kõrvaltoimete raskus ja tüüp võivad varieeruda sõltuvalt konkreetse ravimi ja annusest. Ravi ajal on oluline tihe meditsiiniline jälgimine, et jälgida nii ravitoimet kui ka võimalikke kõrvaltoimeid. Neid ravimeid peaksid manustama ainult arsti ettekirjutusel ja tema järelevalve all.