anodiseeritud

Anodiseeritud, või anodiseerimine, on elektrokeemiline protsess, mille käigus metallpinnale tekib kunstlik oksüdikih. Enamasti kasutatakse alumiiniumi ja selle sulamite pindu; mõnel juhul ka magneesiumi, titaani ja teisi metallide pindu.

Protsess toimub elektroodina: alusmetall on anood ja elektrolüütlahus soodustab oksüdeerumist. Pingestamisel tekib metallpinnale paks oksüdikiht (Al2O3), mis võib olla poorsne või tihe, sõltuvalt protsessi parameetritest (elektroodi tüüp, pinge, temperatuur).

Omandused: Kiht on tugev ja pakub head korrosioonikaitset ning suurendab pinnakihi kulumiskindlust. Oksüdikiht on tiheda või poorsena sõltuvalt tingimustest ning võib olla mõeldud nii läbipaistvaks kui värviga täidetavaks.

Värvimine ja sulgemine: Poorses kihis saab kasutada värvaineid; pärast värvimist teostatakse sulgemine kuuma veega või auruga, et värv kinnitada ja poored sulgeda. See annab kombinatsiooni vastupidavast kaitkivist ja soovitud värvi.

Rakendused: Anodiseeritud alumiiniumi kasutatakse arhitektuuris, lennunduses, auto- ja elektroonikasektoris ning köögitarvikutes. Hard anodizing tekitab suurema kui tavapärase kihi—kuni mõne kümne kuni saja mikromeetri—ja pakub eriti kõrget kulumis- ja kõvaduskindlust. Selline kiht sobib nõudlikuks kasutuseks juhtivate–või mehhaaniliste koormustega piirkondades.

Keskkond ja hooldus: Anodiseerimine nõuab happelisi elektrolüüte (nt väävelhape või oksaalhape) ning tekitatud jäätmed on reguleeritud. Kiht on väga vastupidav, kuid kahjustuste korral tuleb pind uuesti anodiseerida.