korrosioonikaitset

Korrosioonikaitse on meetmete kogum, mille eesmärk on vähendada korrosiooni kiirust ja pikendada metallide ning nende struktuuride tööiga. Korrosioon on materjalide, eriti raua ja terase, keemiline või elektrokeemiline lagunemine keskkonna mõjul. Ilma piisava kaitseta võivad korrosiooniprotsessid põhjustada varustuse rikked, ohtlikke olukordi ja suurtesse kulusid. Seetõttu kaalutakse materjalivalikut, töötingimusi ja hooldust, et tagada pikaajaline jätkusuutlikkus.

Põhikorrosioonikaitse meetmed jagunevad barjäärikaitseks ja aktiivseks kaitseks. Barjäärikaitse hõlmab kaitsekihte ning isolatsiooni, mis blokeerivad otsese kokkupuute keskkonna ja metalli vahel. Näidetena on maalingud, pulberkatte, epoksid- või põhilised isolatsioonikatted, galvaniseerimine (tsingi katmine) ja konverteerivad kaitsed (nt chromaat-, fosfaat- või alodinaalkatted). Aktiivne kaitse tähendab metalli elektroodilist kontrolli: katoodkaitse, mis võib olla ohveranoodide (magnesiumi või tsinki) kasutamine või sunnitud voolu katoodkaitse (ICCP), kus elektrivool hoiab metalli väga negatiivses potentsiaalis.

Käitumise kontekstis rakendatakse korrosioonikaitset tihti nii ehitus- kui ka tööstuslike süsteemide puhul, näiteks sildades, torustikes, laevade konstruktsioonides ja energiaseadmetes. Betoonikeskkonnas kasutatakse betooni roostekaitset sageli inhibitoritega ja katoodkaitset, et kaitsta rauda tähiste roostetumise eest kloriidi toel.

Hooldus ja järelvalve on kriitilised: korrosioonikaitse toimivuse hindamine, kaitsekihidega seotud hooldusremont ning vananenud kaitsesüsteemide asendamine pikendavad eluiga ja vähendavad ootamatuid rikkeid. Standardid ja juhendid reguleerivad parimaid praktikaid ning kohanduvad keskkonna ja rakenduse eripäradega.