pulberkatte

Pulberkate on viimistlusviis, mille käigus kantakse metallpinnale kuiv pulber, mis on elektrostaatselt laetud. Pulber sulab ja kõveneb kuumutamisel, moodustades tiheda, vastupidava ja korrosioonikindla pinna. Pulberkatet kasutatakse laialdaselt autotoodangu, masina- ja arhitektuurilise viimistluse ning kodumasinate detailide puhul.

Protsess hõlmab pindade ettevalmistust: puhastamist ja eeltoimetlemist (rasvade, mustuse ning vanade värvijääkide eemaldamine, sageli fosforimine või muu eelkatte ravi). Seejärel kantakse pulber spetsiaalse elektrostatilise pihustiga; laetud pulber tõmbub maetud pinnale ja haakub ühtlaselt. Pärast kandmist toode kuumutatakse sobiva temperatuurini (tavaliselt umbes 160–210 °C), kus pulber sulab ja kõveneb, moodustades katte. Kattekoormus on tavaliselt 60–120 mikromeetrit, sõltuvalt rakendusest.

Materjalid ja omadused: enamik pulberkatteid on termoseadmes (thermoset) või termoplastilised; levinud on epoksi-, polyester- ja epoksi-polyester segud, mõnel juhul ka polüuretaanpulberkatte. Pulberkate annab tugeva kulumiskindluse, hea kemikaal- ja UV-kindluse ning head korrosioonikaitse, lisaks on protsess vähem keskkonnaväärtusega lahusteid ja võimaldab ülejäägi taaskasutust.

Piirangud: katteks sobivad peamiselt juhitavad metallpinnad; keerukad geomeetrilised kujundid või väga sügavad sooned võivad nõuda täpsemat pihustamist ja eritingimusi. Kõrged temperatuurid võivad mõjutada mõne aluse omadusi.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad autotööstust, tööstus- ja arhitektuurse viimistluse ning mööbli ja elektroonikakorpuste viimistlust.

Ajalugu: pulberkatte arendamine andis laialdase kasutuse 1950.–1960. aastatel, kasvates oluliselt 1980.ndatel ja järgnevatel aastakümnetel.