andmekaitseseaduseid

Andmekaitseseadused on õigusaktide kogum, mis reguleerib isikuandmete kogumist, töötlemist, säilitamist, edastamist ja kustutamist ning mille eesmärk on kaitsta isikuandmete privaatsust ning tagada andmesubjektide õigused. Need seadused kehtivad nii era- kui avalikus sektoris ning katavad kogu andmete töötlemise tsükkel alates andmete kogumisest kuni kustutamiseni.

Euroopa Liidus on peamine alus GDPR ehk isikuandmete kaitse üldmäärus, mis sätestab üldised põhimõtted, õigused ja nõuded. Liikmesriigid implementeerivad GDPRi ning võivad kehtestada täiendavaid siseriiklikke korraldusi. Välis- või kolmandatesse riikidesse toimuv andmeedastus on lubatud vaid asjakohaste kaitsemeetmete või Euroopa Komisjoni adekvaatsusotsuse alusel.

Põhimõtted hõlmavad seaduslikkust, õiglust ja läbipaistvust; eesmärkide piiramist; andmete minimeerimist; täpsust; säilitamise piiramist; terviklikkust ja konfidentsiaalsust ning vastutust. Olulised on ka andmesubjektide õigused: pääs omandatud andmetele, parandamine, kustutamine (“õigus olla unustatuna”), piiramine töötlemisel, andmete ülekandmise õigus, vastuväide ning nõusoleku tagasi võtmine. Töötlemine peab olema õigustatud ühe lubatu aluse alusel, nagu nõusolek, leping, õiguslik kohustus, elulised huvid, avalik ülesanne või õigustatud huvi.

Kohustused puudutavad andmete töötlejaid ja vastutavaid isikuid, sealhulgas nõuet andmekaitse spetsialisti või andmekaitse eest vastutava isiku (DPO) kohta, tehniliste ja organisatsiooniliste meetmete rakendamist ning läbipaistvat ning dokumenteeritud andmete töötlemist. Eestis toimib peamise õiguskorrana Isikuandmete kaitse seadus, ning järelevalvet teostab Andmekaitse Inspektsioon; rikkumiste korral võib kohalduda rahaline karistus ning muud sanktsioonid vastavalt Euroopa ja siseriiklikule õigusele.