Andmekaitseseadused

Andmekaitseseadused on õigusaktide kogum, mis reguleerib isikuandmete töötlemist. Nende eesmärk on kaitsta üksikisikute õigusi ning tagada, et andmeid käsitletakse õiglaselt, turvaliselt ja läbipaistvalt. Need seadused kehtivad nii avaliku kui erasektori kohta ning hõlmavad nii käsitlust automaatse kui ka mitteautomaatse töötlemise korral.

Euroopa Liidus on peamine raamistus General Data Protection Regulation (GDPR), mis seab üldised põhimõtted ja õigused. Eesti rakendab GDPR-i riiklikult läbi seaduste ja järelevalve. Ülesandeid täidab Andmekaitse Inspektsioon, mis teostab järelevalvet ning annab juhiseid andmete töötlejatele.

Põhiprintsiibid on seaduslikkus, õiglus ja läbipaistvus; eesmärgist kinnipidamine; andmete minimaalne kogumine ja säilitamine; täpsus; turvalisus ja vastutus. Töötleja ehk andmetöötluse vastutaja peab tagama ühe või rohkem aluseta töötlemisele ning vajadusel määrama andmekaitse eest vastutava isiku (DPO). Andmesubjektidel on õigused ligipääsule, parandamisele, kustutamisele, töötlemise piiramisele, andmete ülekandmisele, vastuväidetele ja otsustamise kohta, mis põhineb automatiseerimisel.

Töötlemist tuleb õigustada ühe või mitme seadusliku alusega, näiteks lepingu täitmine, õigustatud huvi või õiguslik kohustus. Eriliigilised andmed nõuavad suuremaid kaitsemeetmeid. Vajadusel peab koostama mõju hinnangu (DPIA) ning rikkumiste korral teavitama asjakohaseid asutusi ning andmesubjekte.

Andmete edastus kolmandatesse riikidesse põhineb sobivuse otsustustel, standardlepingutingimustel või muudel turvameetmetel. Üldine eesmärk on tagada andmete ülevõtmine ja järelevalve tagamine kogu EL-s ja liikmesriikides.