Vormifunktsioon

Vormifunktsioon on keeleteaduses mõiste, mis kirjeldab inflektiivse sõnavormi funktsiooni lause grammatikas. See ühendab vormi ehk morfoloogilise kuju ja selle, millist rolli lausete grammatises struktuuris ta täidab. Vormifunktsioon hõlmab nii nime, asesõna kui ka tegusõna vormide poolt väljendatavaid suhteid, näiteks subjekti, otsest või kaudset objekti, omastust või muu märgistust.

Keeles, kus grammatilised vormid on rikkalikult märgitud, kannavad vormid tavaliselt teavet lause koostise kohta. Näiteks nominatiivne vorm võib tähistada subjekti, samas kui akusatiivne või partitiivne vorm viitab objekti või teisele suhtelisele funktsioonile. Fakti ilmneb sageli kontekstis ja lausete struktuuris: sama vorm võib tähendada erinevaid funktsioone sõltuvalt lause sõnaseadmest ja seadetest, mistõttu vormifunktsiooni määrab sageli ainuüksi vormi ja konteksti koosmõju.

Varem või hiljem käsitletakse vormifunktsiooni mõistet erinevates keeltes. Analüütilistes keeltes, nagu inglise keel, on vormikohustus väiksem ja funktsioon väljendub peamiselt sõnajärje ja teiseste vormide kaudu (näiteks isikupronoomide erinevused I/me, he/him), kuid isikulised vormid annavad endiselt märku subjekti või objekti funktsioonist. Keeltevahelises võrdluses näitab vormifunktsioon, kuidas inflektiivsed vormid suunavad mõistmist lausete sünktoonias ja semantikas.

Vormifunktsiooni mõistmine on kasulik nii õpetamisel, grammatikalises kirjelduses kui ka automaatses keeles töötlemises ja tekstianalüüsis.