Vedelkütuse

Vedelkütus ehk vedelike kujul olev kütus on energia ja liikumise allikas, mis on tavatingimustel vedelas olekus. Vedelkütused hõlmavad peamiselt fossiilkütuseid (bensiin, diisel, kerosiin, soojusõli), biokütuseid ( biodiisel, bioetanool) ning sünteetilisi vedelkütuseid (näiteks Fischer–Tropschi protsessiga toodetud kütused). Nad erinevad üksteisest koostise, energiatiheduse ja süsinikheite poolest, kuid jagavad üldist omadust olla vedelas vormis ja kergesti transportitav.

Põhiline allikas on nafta, mille põhjal valmivad erinevad tooted naftatöötlemise käigus. Protsessid hõlmavad destillatsiooni, krakkimist, reformingut ja hüdrotöötlust, et saada bensiin, diisel ja kerosiin vastavate nõuetega. Biokütused süsinikuringluses varieeruvad sõltuvalt allikatest (köögiviljad, raps, suhkru- või maisijahu) ja tehnoloogiatest, nagu transesterifikatsioon biodiisli jaoks või bioetanool. Sünteetilised vedelkütused toodetakse sageli tänapäeva tööstuses keemiliste konversioonide teel, näiteks Fischer–Tropschi protsessiga.

Omadused ja jõudlus võivad olenevalt tüübist märkimisväärselt erineda. Energia tihedus, lenduvus, oksüdatiivne stabiliteet ning oktaani- või cetaanarv määravad kasutusotstarbe ja käitumise mootorites. Vedelkütuseid kasutatakse peamiselt transportimisel (autod, veosõidukid, lennundus) ning mõnikord ka soojusenergiaks.

Keskkond ja regulatsioonid puudutavad heitmeid, sulfi sisaldust ja vajadust jätkusuutlike allikate kasutamiseks. Euroopa Liidus ja mujal kehtivad standardid (nagu EN 228, EN 590) ning nõuded heitkäitumisele ja ohutusele kütuste jahtimisel, ladustamisel ning transportimisel. Vedelkütuste roll on jätkuvalt oluline, kuid aktiviseerub üha enam sihikuhaldatud üleminek jätkusuutlikele ja madalamate süsinikheitega alternatiividele.