Vedelkütused

Vedelkütused on vedelal kujul energiaallikad, mida kasutatakse peamiselt transpordis ning soojus- ja tööstusenergeetikas. Need on tavaliselt toatemperatuuril vedelad ja saadakse peamiselt nafta töötlemisel ning biopõhistest allikatest. Vedelkütused jagunevad peamiselt fossiilseteks (bensiin, diiselkütus ja kerosiin) ning taastuvate või biopõhiste vedelkütuste (nt biodiisel, biokerosiin ja teised biokütused) ühendustena.

Kasutus: peamised rakendused on transport (autod, lennukid, laevad) ning soojusenergia tootmine tööstuslikes või majapidamistes. Bensiin ja diiselkütus on kõige levinumad sõidukikütused, kerosiin lennunduses, ning muud vedelkütused kasutatakse raskemates kütmisprotsessides ja tööstuslikes rakendustes.

Tootmine ja kvaliteet: crude oil töödeldakse rafineerimisel, kus toimub destillatsioon ja täiendav töötlus (nt kraking, reforming). Eristatud fraktsioonid segatakse vastavalt lõpptarbijale mõeldud kvaliteedinõuetele. Euroopa Liidus kehtivad standardid hõlmavad peamiselt bensiinile EN 228 ja diislikütustele EN 590 ning lennunduse jaoks rahvusvahelisi standardeid.

Keskkond ja ohutus: vedelkütuste põletamine tekitab CO2 ning õhusaastet (NOx, osakesed). Elutsükli mõjud sõltuvad kütuse tüübist ja kasutusest. Vedelkütustel on suur energiatihedus ja olemasolev infrastruktuur, kuid nende ladustamine ja transport on tuleohtlik ning nõuavad ohutust.

Tulevik ja regulatsioon: vedelkütused püsivad transpordis olulised, kuid nende roll muutub rohepöörde suunas. Arendatakse biopõhiseid ja sünteesitud vedelkütuseid (nt biokerosiin, biodiisel, e-kütused) ning suurendatakse elektrifitseerimist. Euroopa Liit reguleerib kütuste kvaliteeti ja süsinikujalajälge, et vähendada emissioone.