Valguskoormusega

Valguskoormusega viitab biomehaaniline koormus, mille korral liigese teljele rakenduvad jõud tekitavad külgsuunalist kaldumist valgusmomendi suunas. Seda terminit kasutatakse peamiselt põlve- ja hüppeliigese kontekstis ning see võib esineda nii püsivalt kui ajutiselt, näiteks kõndimisel või jooksul.

Põhjused ja mehhanism: Valguskoormus tekib tavaliselt jäsemete telje valesti kooskõla, näiteks genu valgum (põlved kalduvad väljapoole). Lisaks võivad kaasa aidata jala asendi muutused (pronaatsioon või supinatsioon), lihaste ja sidemete tasakaalu puudumine ning liigesekudede vananemine. Koormuse ajal tekkinud valgusmoment suurendab põlve külgsuunalist koormust ning võib soodustada kõhre kulumist ja liigese degeneratsiooni.

Mõõtmine ja hindamine: Valguskoormust hinnatakse sageli biomehaanilise analüüsi abil. Kõndimise või jooksmise ajal kogutakse jõud ja liikumine jõupõhjadega ning arvutatakse põlve valgusmoment ning koormusjaotused jäsemes. Vajadusel kasutatakse radioloogilisi või 3D-liikumise hindamismeetodeid deformatsiooni ulatuse täpsemaks määramiseks.

Seosed haigustega: Pidev valguskoormus suurendab põlve külgsuunalist koormust ning on seotud aeglasema või kiirema artroosi progressiooni ning teiste liigesehaiguste riskiga. Samuti võib see anda märku patellofemoraalse valu kohta või põhjustada stabiliteediga seotud probleeme. Õige hindamine ja juhtimine on olulised rehabilitatsioonis ja liigese pikaajalise funktsiooni säilitamisel.

Juhtimine: Peamised lähenemised on koormuse vähendamine ja lihasjõu tasakaalustamine. Füsioteraapia keskendub reie sisemiste ja tuharalihaste tugevdamisele, tasakaaluharjutustele ning kõnnimustre korrigeerimisele. Vajadusel kasutatakse ortoose või spetsiaalseid jalanõusid koormuse jaotuse parandamiseks. Harvadel juhtudel võib olla vajalik kirurgiline korrigeerimine (nt osteotoomia või liigese asendamine).