Tähendused

Tähendused on signaalide, sõnade ja sümbolite sisu ning viited, mida nad edasi annavad. See hõlmab nii otsest tähendust kui ka kontekstist ja kasutusviisist sõltuvat lisatähendust. Tähenduste uurimine on peamiselt semantika ja semiotika valdkondade keskmes ning hõlmab keelelist, kultuurilist ja sotsiaalset poolt.

Leksikaalne tähendus, denotatsioon ja konnotatsioon on tähtsad mõisted tähenduste uurimisel. Leksikaalne tähendus on sõna otsene viide maailmas olevatele objektidele või mõistustele. Denotatsioon tähistab tegelikku viidet, näiteks sõna koer denotatsioon on teatud liiki neljajäse, neljasilmse loom. Konnotatsioon hõlmab lisandmõtteid, emotsionaalseid ja kultuurilisi seoseid, mis sõnale võivad kaasneda. Sõna võib esineda polüseemina (mitu tähendust samas sõnas) või homonüümiana (samal kirjutusvormil erinevad sõnad). Näide: Eesti sõna tuli võib tähendada nii tule (tähenduseobjekt) kui minevikku vormi tulla (ta tuli), sõltuvalt kontekstist.

Kontekst ja pragmaatika näitavad, kuidas sama lause või sõna võib erinevas olukorras tähendust muuta. Tähendus sõltub kuulaja teadmistest, intonatsioonist, sihitud teabest ja suhtlushetkest. Samaaegne semantika ja pragmaka eristuvad, kuid töötavad käsikäes.

Tähendused võivad ajas muutuda. Semantilised muutused hõlmavad laienemist ja kitsenemist, metaforiseerimist, metonüümia kasutust ning pejorationi või amelioratsiooni. Need protsessid kajastuvad keeltes ja kultuurides ning mõjutavad sõnade ja märgivõrgustike arendust.

Teaduslikult käsitletakse tähendusi semantikas, semiotics ja pragmatics; rakendused hõlmavad sõnaraamatute koostamist, keeletehnoloogiat, masinõpetust, tõlget ja sõnmaiade analüüsi.