Denotatsioon

Denotatsioon on keelefilosoofias ja semantikas mõiste, mis kirjeldab väljendi tegelikku viidet maailmas. Lühidalt öeldes on denotatsioon väljendi ekstentsioon ehk see kogum objekte või sündmusi, mida väljend nimetab või mille kohta see räägib. Denotatsioon erineb mõiste sisust (sense) ja konnotatsioonist; need on tähenduse erinevad tasandid.

Näited: sõna "koer" denotatsioon on kõik koerad; lause "koerad magavad" viitab koertele toimuvatele sündmustele või üldisele tegevusele koerte rühmaga. Huvitav on see, et nimed võivad omada jäika designationi: nime "Marie" denotatsioon on ühe kindla isiku, kui ta tegelikult eksisteerib; kui mitte, on denotatsioon tühi kogum. Ka lause "praegune kuningas Prantsusmaast" võib omada tühi denotatsiooni.

Seosed ja eristused: Denotatsioon erineb semantilise sisu (sense) ja konnotatsiooni poolest. Intensionaalseimates kontekstides (nagu mõtlemine, võimalikud maailmad) võib denotatsioon muutuda. Formaalse semantika raames on denotatsioon mõiste funktsioon: väljendid määravad ekstentsiooni, mis võib olla kogum objekte, omaduste hulgad või sündmuste seeria. Erinevad märgid: nimed on jäigad designatsioonid; kirjeldused võivad anda erinevaid denotatsioone sõltuvalt maailmast.

Kasutus ja tähtsus: Denotatsioon on keskne tööriist keele semantilises analüüsis, leksikaalse semantika ja loogika valdkondades; see võimaldab kirjeldada, kuidas sõnad ja laused seostuvad reaalse maailmaga ja kuidas erinevad kontseptsioonid toovad esile erinevaid tõeväärtusi. Tüüpilised rakendused hõlmavad sõnavara tähendusanalüüsi, loogiliste lausete kontrolli ja teooriate testimist.