intonatsioonist

Intonatsioon on kõnes esinev hääletoonide kõikumine, mis lisab lausetele tähendust, mida üksnes sõnad ei anna. See mängib rolli lausete tüüpide (deklaratiivne, küsimus), fookuse ning diskursiivse struktuuri näitamises ning annab kõnele emotsionaalse või suhtumise tooni. Intonatsioon on keele- ja kontekstipõhine ning võib kuulajale tähendust kinnitada või muuta.

Intonatsiooni kirjeldamisel keskendutakse kontuuridele: hääle kõrgus (pitch) muutub lausete jooksul ning piirtoonid (boundary tones) märgivad lause lõppu ja pausi kohta. Kontuurid võivad olla langused (fall), kasvud (rise) ning nende kombinatsioonid (fall-rise). Intonatsioon on keelepärase iseloomuga süsteem: sama kõrguse muutus võib lauses tähendada erinevaid aspekte sõltuvalt kontekstist.

Funktsioonid: Intonatsioon näitab lausete tüüpi, esile toob uut infot ning juhib kuulaja tähelepanu; võimaldab märgata fookust ja diskursiivseid suhteid; lisab informatsioonile emotsionaalse varjundi ning võib muuta tõlgendust.

Uurimine ja rakendused: intonatsiooni kirjeldamiseks on välja töötatud teooriaid ja märgistusvahendeid nagu autosegmentaal-metriline (AM) ning ToBI-süsteemid. Uurimused käsitlevad erinevaid keeli ning hõlmavad nii teooriat kui ka praktilisi rakendusi: kõnesüntees ja kõnetuvastus, keeleõpe, rääkimisstiili modelleerimine ja akustiline analüüs.