Translokatsioonid

Translokatsioonid on kromosoomide struktuursed kõrvalekalded, mille käigus kromosoomi osa liigub mitteseotud kromosoomile või teisaldub kromosoomi sees teisele piirkonnale. Translokatsioonid jagunevad tavaliselt tasakaalustatud ja tasakaalustamata tüübiks. Tasakaalustatud translokatsioonis jääb kogu geneetiline materjal alles, kuid selle järjestus muutub; tasakaalustamata korral kaasneb lisandumine või kadumine ning see võib põhjustada arengulisi kõrvalekaldeid.

Kõige tavalisemad tüübid on rekiprooksed (vastastikused) translokatsioonid, kus osad vahetuvad kahe mitteseotud kromosoomi vahel; ja Robertsoniani translokatsioonid, mis ühendavad akrotsentristide pikkade käppade otsad ning lühikesed otsad kaovad. Robertsonianidena esinevad üleminekud mõjutavad peamiselt kromosoomide 13, 14, 15, 21 ja 22 numbreid.

Moodustumine tekib DNA katkemise ja vales uuesti ühendamise tulemusena; mehhanismid hõlmavad non-homologous end joining ning vahel ka homologilist rekombinatsiooni.

Pärandlikult on translokatsioonid sageli tasakaalustatud ning kandjad võivad olla fenotüübiliselt normaalsed; neil on aga suurenenud risk saada tasakaalustamata geneetilise sisaldusega järglasi, mis võib viia raseduse katkemise või kaasasündinud defektideni.

Somaatilised translokatsioonid mängivad olulist rolli vähi tekkes. Näiteks t(9;22) BCR-ABL põhjustab kroonilist müeloosset leukeemiat (CML); t(15;17) PML-RARA on tüüpiline akuutne promüelosüüdi leukeemia (APL). Muud translokatsioonid on seotud lümfoomide ja teiste kasvajate tekkega (nt t(11;14) CCND1 mantle cell lymphoma).

Diagnostika hõlmab karyotüpiseerimist, FISH-i, array-CGH-i ja järgmise põlvkonna sekveneerimist. Prenataalne diagnostika võimaldab translokatsioone tuvastada looteeas.

Translokatsioonide esinemissagedus inimesel on umbes 1:500; kandjate nõustamine on oluline reproduktiivtervises.