Tilgutusvedelikud

Tilgutusvedelikud ehk intravenoossed lahused on lahused, mida manustatakse otse vereringesse tilgutamise teel. Nende eesmärk on korrigeerida vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu, pakkuda energiat ja võimaldada ravimite manustamist.

Jaotus põhineb koostisel: crystalloidid (kristalloidlahused) ja kolloidlahused. Kristalloidlahused jagunevad isotoni-, hüpotoni- ja hüpertoni lahuste vahel. Näiteid isotoniatest on 0,9% naatriumkloriid (normaalne soolalahus) ning Ringeri või Hartmanni lahus. Hüpotoonilised lahused on näiteks 0,45% NaCl (võib kasutada vedeliku ületäieliku korrigeerimiseks kehaosades). Hüpertonilised lahused sisaldavad näiteks 3% NaCl või 7,5% NaCl (kubat on vaja suurendada vere mahtu või metaplasia). D5W ehk 5% glükoosilahus on laialdaselt kasutatav vedeliku ja ravimite manustamiseks; organismis metaboliseerudes võib see muutuda hüpoosseks.

Colloidlahused (kolloidsed lahused) suurendavad vere mahu suuremal määral kui kristalloidid ja neid kasutatakse teatud seisundites, näiteks verejooksu või suure insensuurse vedelikupeetuse korral. Näidetena võib mainida albumiinilahuseid (nt 5% või 25%).

Indikatsioonid hõlmavad dehüdratsiooni korrigeerimist, šoki või vereringe puudulikkuse korrigeerimist, perioperatiivset vedelikuvahetust ja ravimite intravenoosset manustamist. Infusioon viiakse üldjuhul intravenosse kateedri; kiirus ning kogused määratakse kliinilise seisundi, kehakaalu ja vereanalüüside põhjal. Monitooring hõlmab elulôikide näitajate, uriinierituse ja elektrolüütide taseme jälgimist ning vedeliku ülekülluse vältimist.