Soojuskaitset

Soojuskaitset ehk isolatsiooni mõiste hõlmab meetmeid, mille eesmärk on vähendada soojusvahetust hoone ja selle ümbritseva keskkonna vahel. See aitab vähendada energiakaotusi, parandada elukeskkonna mugavust ning suurendada hoone energetilist tõhusust ja säästlikkust aastaringselt. Soojuskaitse hõlmab nii hoone osade isolatsiooni kui ka niiskus- ja õhujuhtivuse kontrolli, et tagada õige niiskuse tase ja vältida külmasõid kondenseerumist.

Tüüpilised isolatsioonimaterjalid ja paigaldusviisid sõltuvad kohalikust kliimast, ehitise tüübist ja tulemusnõuetest. Levinumad materjalid on mineraalvill ja polüstüreeen (vahtpolüstürëen), samuti polüuretaanvahud ja ökoloogilisemad alternatiivid nagu huumuse- või puitkiud- isolatsioon. Sõltuvalt konstruktsioonist on võimalik teostada välis- isolatsiooni, sisese isolatsiooni või nende kombineerimist ning eristatakse ka katus- ja põrandaisolatsiooni.

Soojuskaitse tulemuslikkust mõõdetakse peamiselt soojusjuhtivuse ja läbivoolu suhtena. Üldiselt kasutatakse U-väärtust, mis näitab, kui suur on soojuskadu läbi konstruktsiooni; madalam väärtus tähendab paremat isolatsiooni. R-väärtus kirjeldab soojusvastupanu. Oluline on ka õhukindluse ja niiskuse juhtimise tagamine ning korralik ilmastikukindel ühendus isolatsioonikihtidega, et vähendada vigade ja külmikutena tekkinud probleeme.

Soojuskaitse on oluline osa hoone üldisest energiatõhususest, mugavusest ja keskkonnamõju vähendamisest ning see on seotud kohalike ja Euroopa Liidu energiamajanduse standardite nõuetega.