Silikatsed

Silikatsed on mineraalide rühm, mille peamised koostisosad on silikoni ja hapniku aatomid. Nende alusvormiks on SiO4-tetraeedrid, mis võivad olla üksikult või jagada oksügeenid, moodustades polümeriseerumise astmest sõltuvaid struktuure: ahelaid, ringe, lehti või raame. Selline ehitus annab silikaatidele suurt mitmekesisust ja geoloogilist tähtsust.

Silikatmineraale jaotatakse peamiselt kuueks suureks rühmaks vastavalt tetraeedrite omavahelisele ühendusele:

- Nesosilikaadid (isolaatorid) – ühenduse ainsateks on üksikud SiO4-tetraeedrid. Näited: oliviin, garnet.

- Sorosilikaadid – Si2O7 gruppidega. Näited: epidot, zoisite.

- Cyclosilikaadid – rõngalised SiO4-tetraeedride ahelad. Näited: beürliit (berüül), cordieriit.

- Inosilikaadid – ahelad: ühe ahela (pyroxeenid, nt enstatite, diopside) ja kahekordse ahela (amfiboolid, nt hornblende) mineraalid.

- Phyllosilikaadid – leht- või kihtstruktuurid; näited: muskoviit, biotiit, kaoliin (ka osutatakse ka glüütilistele taimsetele setetele).

- Tektosilikaadid – raamistilised võrgud; näited: kvarts, plagioklaas, orthoklaas, feldspathoids (nt nepheliin).

Levik ja tähtsus: silikad moodustavad Maa koore suurima osakaalu ning on kõigi geoloogiliste protsesside keskmes. Nad on olulised ehitusmaterjalid (kive, tsement, klaas, keraamika) ning esinevad ka kaua aega kestvates gem- ja väärismetellide materjalidena.

Mikroskoopilised ja makrostruktuursed omadused ning keemiline koostis sõltuvad igast rühmast ning annavad silikatidele nende laialdase kasutusvõimaluse ja tähtsuse nii teaduses kui tööstuses.