silikaatidele

Silikaadid on mineraalide ja ühendite rühm, mille aluseks on SiO4 tetraeedrid. Iga tetraeedri keskmine süsinik on siia ühendatud nelja hapnikuga, moodustades erinevaastmelisi võrgustikke. Silikaatide struktuur ja polümeriseerumise tase määravad nende omadused ning laialdase esinemise Maa crustis.

Peamine klassifikatsioon põhineb tetraeedride põhilisel ühendamisel. Nesosilikaadid (isoleeritud tetraeedrid) moodustavad sõltumatuid SiO4 üksusi; näiteid on oliviin ja zirkon. Sorosilikaadid koosnevad kahest tetraeedrist, mis jagavad ühte hapnikku (nt epidotipõhised mineraalid). Tsüklosilikaadid moodustavad rõngaid, kus tetraeedrid on seotud 3–6 küljega (nt beryl on tsüklosilikaat). Inosilikaadid esindavad ühe ahela või topeltahelaid; pyroxeenid kuuluvad üheahelaliste hulka, amfiboolid – topeltahelalised. Füüllosilikaadid on lehe- või kiht-struktuurid (nt muskooviit, biotiit, savid). Tektosilikaadid moodustavad kolme- või neljakordse võrgustiku, mis sisaldab kogu aluskoostist (näiteks feldsurid ja kvarts).

Looduses esinevad silikaadid laialdaselt igas maakooras ning neil on suur geoloogiline ja majanduslik tähtsus. Nad moodustavad peamisi maa- ja kivimite koostisosi ning määravad magmaarsed, metamorfosed ja settekivimite omadused. Tööstuses kasutatakse silikaatide toorainena klaasi, keramiat, täiteaineid ja katalüsaatoriteühendeid. Silikaatide uurimine aitab mõista kivimite tekkimist ja Maa ajalugu.