Põlemispiirid

Põlemispiirid tähistavad gaasi või aurude segust õhuga, mille juures segu on süttiv või plahvatusohtlik. Tavaliselt eristatakse alumi ja ülemine põlemispiir: alumine põlemispiir (LFL) ja ülemine põlemispiir (UFL). Põlemispiirid kajastavad kontsentratsiooni vahemikku, mille juures süttimisel või plahvatuse tekkel on võimalik jätkuv põlemine energiaallika olemasolul.

Alumine põlemispiir on väikseim gaas-i õhusegu osakaal, mille juures segu on võimeline süttima ja põlema; väiksema osakaaluga segu ei sütti või ei püsi põlema. Ülemine põlemispiir on suurim kontsentratsioon, mille korral segu on veel süttiv; kui gaasi sisaldus on suurem, muutub segu liiga rikkaaks ja süttimist ei-toimu. Mõlemad piirid ekspresseeritakse tavaliselt protsentides mahus gaasi õhus.

Mõõtmine ja tegurid: põlemispiire hinnatakse laboratoorsete katsete kaudu, sageli standardiseeritud meetoditega, mis kasutavad kontrollitud temperatuuride, rõhkude ja segunemistingimuste all. Põlemispiire mõjutavad temperatuur, rõhk, hapnikusisaldus, inertse gaasi olemasolu, segunemise homogeenus ja turbulentsus. Tehnilised tegurid ning seadme kasutus võivad samuti muutusi põhjustada.

Kasutus ja tähtsus: põlemispiire kasutatakse ohutusarvestuses, gaasijuhtmete ja tööstuslike süsteemide projekteerimisel ning ventilatsiooni- ja ohutussüsteemide kavandamisel, et hinnata süttimis- ja plahvatusriske. Näiteks metaani puhul on alane põlemispiir umbes 5% ja ülemine umbes 15% mahus õhus.