plahvatuse

Plahvatus on äkiline ja kontrollimatu energia vabanemine aine sees või selle läheduses, mille tulemusena tekib šokiväli, suur ülepressuur ning sageli termiline kiirgus ja purunenud osakeste lend. Plahvatuse mehhanismid jagunevad peamiselt detoneerumiseks ja deflagratsiooniks. Detoneerumine on väga kiire energia vabanemine, mis tekib šoki lainega ja tavaliselt ületab heli kiiruse; deflagratsioon on aeglasem põlemusprotsess, millel tekib märkimisväärne energiahulga vabanemine, kuid tugevat šokilainet ei pruugi tekkida.

Põhjused hõlmavad peamiselt keemilisi reaktsioone, näiteks kütuse ja oksüdeerija segude plahvatust, ning mõnikord mehaanilisi või termilisi ärritajaid. Plahvatuse toimumiseks on vajalik sobiv materjali koostis, piisav energiahulk, süttimisallikas ja sobiv keskkond. Plahvatuse suurus ja mõju sõltuvad kogusest, tihedusest, asukohast ja ümbritsevast keskkonnast.

Mõjud sisaldavad ülepressuuri mõju konstruktsioonidele ja inimeste keha, termilist kiirgust, mis võib põhjustada põletusi, ning purustava fragmentatsiooni tekitatavat kahju. Turvalisuse ja ohutuse kontekstis hinnatakse riske, rakendatakse ennetusmeetmeid ning kehtestatakse evakuatsiooni- ja kaitseprotseduurid. Energiat ja mõju mõõdetakse ülepressuuri (overpressure), impulsi ja lõhkeaine detsibellide või kilopascalite alusel, mis võimaldavad hinnata plahvatuse tõsidust.

Ajaloolises kontekstis on plahvatused põhjustanud ulatuslikku kahju ja inimkaotusi, näiteks suurkollapsi või tööstusõnnetusi, mille tulemuseks võeti kasutusele rangemad ohutus- ja reguleerimisnõuded ning turvapraktikad.

Plahvatuse mõistmine hõlmab füüsika, keemia ja ohutusvaldkondi ning on keskne teema inseneri- ja riskihindamises.