Osteoartriit

Osteoartriit on kõige levinum degeneratiivne liigesehaigus. See hõlmab kõhrkoe järkjärgulist kulumist ja subkondraalsete luude muutusi, mille tulemuseks on liigesevalu, jäikus ja liikumise piiratuse. Kõige sagedamini mõjutab see põlvi, puusa, käsi ja lülisamba liigeseid, kuid võib esineda ka teistes liigestes.

Riskitegurid hõlmavad vanust, geneetilist eelsoodumust, ülekaalulisust, varasemaid liigesevigastusi ja kroonilist koormust. OA-d ei peeta autoimmuunseks haiguseks; geneetika ja biomehaanika roll on oluline ning varem tehtud vigastused suurendavad haigestumise tõenäosust.

Sümptomid avalduvad peamiselt liigeses valuna, mis suureneb liikumisel ning võib püsida ka puhkeolekus. Hommikune jäikus on tavaliselt lühiajaline. Haigus võib põhjustada liigeste jäikust, paistetust ja vähest liikuvuse langust; käte OA korral võivad tekkida sõlmed, nt Heberdeni ja Bouchardi sõlmed.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel ja radioloogilisel uuringul. Röntgenil nähakse liigese ruumi ahenemist, osteofüüte ja subkondraalset skleroosi. MRI võib aidata kõhrkudede ja pehmete kudede hinnamisel ning vereanalüüsid eristavad OA-d muudest põletikulistest haigustest.

Ravi eesmärk on sümptoomide leevendamine ja funktsiooni säilitamine. Eeldatakse eluviisi muutusi: kehakaalu kontroll, regulaarsed aeroobsed ja jõuharjutused ning füsioteraapia. Ravimid hõlmavad paratsetamooli ning suukaudseid või kohalikult manustatavaid NSAID-e; intraartikulaarseid kortikosteroidi või hüaluronaadide süst; vajadusel võib kaaluda kirurgiat, näiteks liigese asendust. Toetuseks võib kasutada glükoosamiini ja kondroitiini; nende tõhusus on varieeruv ja sageli ebaühtlane.

Prognoos on krooniline ja haigus kulgeb erinevalt inimeselt. Paljudel on püsiv, kuid kontrollitav sümptomaatika ning säilitatud funktsiooniga elu. Ennetus hõlmab kehakaalu hoidmist, regulaarset liikumist ja liigeste kaitset vigastuste eest ning varajast ravi valulikkuse korral.