liigesevigastusi

Liigesevigastused on vigastused, mis mõjutavad liigese ümber asuvaid struktuure, nagu liigese kapsel, sidemed (ligamendid), kõõlused, meniskid ja liigese kõhre ning mõnikord ka intraartikulaarne luu. Need võivad tuleneda trauma, näiteks spordis, kukkumisel või õnnetuses, või harvemini ülekoormusest. Peamised vormid on sidemetõmmete või rebendite, liigese nihestuste ja subluxatsioonide, meniskivigastuste ning liigesekõhre või osteokondraalsete vigastuste ning intraartikulaarsete luuvigastuste.

Sümptomid ja läbivaatus varieeruvad vigastuse tüübist sõltuvalt, kuid sageli tekivad valu, turse, jäikus ja piiratud liikumine. Võimalikud on ebastabiilsus, deformatsioon ning kuuldav plahvatus või pops heli vigastuse ajal. Esimesed sammud on tavaliselt valdkonniti kaitsev jäikuse tagamine ja vigastuse hindamine. Diagnoos hõlmab kliinilist läbivaatust ning pildiuuringuid nagu röntgen (luuvahetuste või luumurdude välistamiseks) ja vajadusel MRI või ultraheli pehmete kudede hindamiseks.

Ravi põhineb vigastuse tüübimisel. Esimesel etapil on oluline rahu, jää, tihendamine ja jäseme immobiliseerimine, ning vajadusel valuvaigistid või põletikuvastased ravimid. Enamikul juhtudel on vajalik füsioteraapia taastusravi; mõnel juhul kasutatakse kirurgilist sekkumist (artroskoopia, sideme või meniskirekonstrueerimine, luu- või kõhrosa parandused). Taastumisajad ulatuvad nädalatest kuni kuude või aastani sõltuvalt vigastuse raskusest ja asjakohasest ravist.

Ennetus hõlmab korralikku soojendust, lihaslikku ettevalmistust, sobivat varustust ning järjepidevat treening- ja taastumisprogrammi. Prognoos on tavaliselt hea, kuid raskemate vigastuste puhul võib tekkida krooniline valu või liigesekõhride areng. Liigesevigastused on sagedased sportlaste ja aktiivsete inimeste hulgas, eeskätt põlve, hüppeliigese ja õla piirkonnas.

---