Oksüdatsioonitasemed

Oksüdatsioonitasemed ehk oksüdatsiooninumbrid on keemias kasutatav tähis, mis näitab aatomi elektrilist laengutilaolu koostises võrreldes neutraalse seisundiga. Nad võimaldavad elektronide liikumise raamatupidamist redoksreaktsioonides ning annavad lihtsa viisi aine koostise ja oksüdatsiooni muutuste kirjeldamiseks.

Oksüdatsioonitasemete määramisel kehtivad üldreegelid: vabalt esinev element on oma oksüdatsioonitasemel 0; monotoimelises ioonis vastab oksüdatsioonitasem ioonlaengule; ühendites peab kogu aine oksüdatsioonitasemete summa olema 0 (neutraalne ühend) või iooni laeng (ioon). Hydrogen on tavaliselt +1, hydride -1; oksigen on tavaliselt -2, peroksidides -1, OF2 puhul O on +2. Halogeenid on sageli -1, välja arvatud olukordades, kus nad kannavad kõrgemat oksüdatsiooni taset teiste elektronegatiivsete elementidega. Metallid on tavaliselt positiivsed ning tsentrifäärenõuete korral võivad neil oksüdatsioonitasemed olla erinevad, mis on eriti märgatav ümmardatud lülides (nt lenduvates ühendites). Süsinikorganilistes ühendites võib C oksüdatsioonitasemed varieeruda vahemikus -4 kuni +4, sõltuvalt sidemete polariseeritusest.

Näited: H2O-s on H +1 ja O -2; NaCl-is Na +1 ja Cl -1; KMnO4-s K +1, Mn +7 ning nelja O -2; CO2-s C +4 ja O -2; SO4^2--s S +6 ja O -2. Oksüdatsioonitaseme järgi saab hinnata redoksprotsesse, ära märkida, millised ained toimivad oksüdeerijate või redutseerijatena, ning aidata tasakaalustada keemilisi võrrandeid.

Piirangud: oksüdatsioonitasemed on formaalne märge, mis ei tähenda tegelikku elektronide jagunemist kõigis sidemetes; eriti keerulistes või kovalentsetes süsteemides võivad tegelikud laengukäitumised erineda.