Oksüdatsioonitaseme

Oksüdatsioonitaseme ehk oksüdatsiooninumbri mõiste keemias on hüpoteetiline aatomi laeng, mida aatomi puhul arvestatakse, kui kõik sidemetes olevad elektronid jagatakse elektronegatiivsema elemendi kasuks. See elab kui lihtsustatud tööriist redoksreaktsioonide kirjeldamiseks ja elektronide ülekandmise jälgimiseks kogu molekulis või ioonis.

Oksüdatsioonitaseme määramisel järgitakse mõningaid reegleid. Elementaalsel kujul on oksüdatsioonitaseme 0. Monoatomilise ioonsel juhul võrdub oksüdatsioonitaseme iooni laenguga. Hapnik tavaliselt -2, välja arvatud peroksidides, kus see on -1, ja superoksiidides, kus keskmine väärtus on -1/2. Vesinik on tavaliselt +1, kuid metallhüdride puhul võib olla -1. Fluoril on alati -1. Teiste elementsüsteemide oksüdatsioonitasemed võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed, ning kogu molekuli või iooni oksüdatsioonitasemete summa peab võrduma ühenduse laenguga.

Näited: H2O – H +1, O -2; KMnO4 – K +1, Mn +7, O4 × -2 = -8 (kõigi summade tulemus on 0); CO2 – C +4, O2 × -2 = -4; NH3 – N -3, H3 × +1 = +3; NO3- – N +5, O3 × -2 = -6 (kogulaeng -1).

Oksüdatsioonitaseme mõiste aitab balanseerida redoxvõrrandeid, mõista elektronide ülekandmist ning hinnata ainetes toimuvaid oksüdeerimis- ja vähesreaktsioone.