Kõnetempo

Kõnetempo ehk kõnetempo on kõne kiirus, millega sõnu ja fraase hääldatakse. See hõlmab nii sõnade väljendamise kiirust kui pauside ja intonatsiooni kasutamist ning on oluline tegur kõne selguses ja mõjuvuses. Mõõtmine toimub peamiselt sõnade arvuna minutis (sõnad minutis, WPM) või silpide kiirusena sekundis, kuid kõnetempo analüüsitakse sageli ka pauside ja rütmi põhjal.

Mõjutavad tegurid on keel ja selle iseloom, teksti struktuur ja keerukus, esituse eesmärk (informatiivne, veenev, õpetav), publik ning esineja emotsionaalne seisund. Samuti mängivad rolli kultuurilised ja isiklikud erinevused, dialekt ja kiiruse kontrollimise meetodid, näiteks eneseregulatsioon ning kasutatavad pausid. Pausid võivad tempo mõjutamise kõrval suurendada arusaadavust ja rõhutada sisu.

Kasutusalad hõlmavad avalikke esinemisi, meedia, raadiot ja televisiooni, draamat ning keele- ja kõnetreeninguid. Korrapäraselt hinnatakse kõnetempo koos artikuleerimise, häälduse ja intonatsiooniga, et tagada kuulaja jaoks sobiv kognitiivne koormus ja tähelepanu säilimine.

Tavaliselt jääb täiskasvanute loomulik kõnetempo umbes 120–160 sõna minutis, kuigi kontekstist sõltuvalt võib see varieeruda. Eriti formaalsed või esituslikud olukorrad võivad nõuda aeglasemat või kontrollitumat tempot, samas kui vestluslikus stiilis võib tempo olla kiirem. Kõnetempo ja pauside tasakaal on seetõttu keskne osa efektiivsest kommunikatsioonist.

---