Kuulmisvõimetus

Kuulmisvõimetus, ka kurtus või kuulmislangus, on inimese võimetus kuulda täielikult või osaliselt. See võib olla kaasasündinud või omandatud elu jooksul. Kuulmisvõimetuse põhjused on mitmekesised, hõlmates geneetilisi tegureid, kõrva infektsioone, müra kahjustusi, vananemist, traumaatilisi ajukahjustusi või teatud ravimite kõrvaltoimeid.

Kuulmisvõimetust klassifitseeritakse vastavalt raskusastmele ja tüübile. Raskusaste võib varieeruda kergest kuulmislangusest kuni täieliku kurtuseni. Tüübid hõlmavad sensoorneuraalset kuulmislangust, mis mõjutab sisekõrva või kuulmisnärvi, ja konduktiivset kuulmislangust, mis takistab heli jõudmist sisekõrva läbi välis- ja keskkõrva. Segatüüpi kuulmislangus ühendab mõlemat tüüpi.

Sümptomid sõltuvad kuulmisvõimetuse astmest ja võivad hõlmata raskusi kõnest arusaamisega, eriti mürarikkas keskkonnas, helide pidevat kuulmata jätmist, helitugevuse suurendamise vajadust või kõrvade pidevat suminat (tinnitus).

Diagnoosimine hõlmab tavaliselt audiomeetrilisi uuringuid, nagu kuulmistestid ja impedantsaudiomeetria. Ravi varieerub sõltuvalt põhjusest ja raskusastmest. See võib sisaldada meditsiinilist või kirurgilist sekkumist, kuuldeaparaate, kokleaarimplantaate või alternatiivseid kommunikatsioonimeetodeid, nagu viipekeel.

Kuulmisvõimetusega inimesed kasutavad sageli erinevaid tugisüsteeme ja tehnoloogiaid, et oma igapäevaelu hõlbustada ja osaleda ühiskonnas. Hariduslike ja sotsiaalsete tugiteenuste kättesaadavus on oluline kuulmisvõimetusega inimeste integreerimiseks ja nende elukvaliteedi parandamiseks.