kuulmislangust

Kuulmislangus, ehk kuulmiskadu, on kuulmisvõime osaline või täielik vähenemine. See võib olla ajutine või püsiv ning mõjutada ühte või mõlemat kõrva. Kuulmislangust hinnatakse sageli raskusastme järgi: kerge, mõõdukas, raske ja väga raske. Formaalselt jaguneb see peamiselt kolme tüüpi: sensorineuraalne kuulmislangus, juhtmekõrva kuulmislangus (conductive kuulmislangus) ning segatüüp.

Sensorineuraalne kuulmislangus tuleneb sisekõrva või kuulmisnärvi kahjustusest. Põhjused hõlmavad vananemist (presbyakusis), pikaajalist müratöötingimust, infektsioone, viirusehaigusi, geneetilisi tegureid ning ravimite toksilisi toimeid (nt mõned aminoglükosiidid, plahii tsplatiin). Juhtmekõrva kuulmislangus tuleneb keskkõrva struktuuride (kõrvalind, trumm, kuulmeluud) probleemidest või vedelikust keskkõrvas, mille tõttu helisignaal ei jõua korralikult sisekõrva. Segatüüp tekib, kui on nii sensorineuraalse kui ka juhtmekõrva komponent.

Sümptomid hõlmavad kuulmise selgelt halvenenud tajumist, eriti müra taustal, tihti vajadust tõsta helisid ning mõnel juhul tinnitust (kõrvade helin). Mõnel juhul võib esineda tasakaaluhäireid.

Diagnoos kujuneb tavaliselt audioloogilise hindamise ja uuringute põhjal: kuuldehaiguste hindamine, audiogramm, tympanomeetria, otoskoopiline uuring ning vajadusel MRI/CT pildid, et selgitada põhjuseid.

Ravi sõltub tüübist. Sensorineuraalse kuulmislanguse korral võivad aidata kuulmismehhanismid (kuuldeaparaadid) ja mugandusharjutused, harvematel juhtudel – cochlear implantatsioon. Juhtmekõrva kuulmislanguse korral on põhjuslik ravi (antibiootikumid infektsioonide korral, kirurgiline taastamine kuulmeluid või trummi, vedeliku vähendamine) sageli tõhus. Ennetuslikult aitab mürarikkas keskkonnas kaitserežiim, kõrvakaitsevahendite kasutamine ja varajane ravi kõrvahaiguste korral. Elukvaliteeti võivad säilitada kommunikatsiooniharjutused ja sotsiaalne toetus.