kuulmislangus

Kuulmislangus tähistab helide tajumise või nende mõistmise vähenemist. See võib olla ajutine või püsiv ning mõjutada ühte või mõlemat kõrva. Üldiselt eristatakse kolme peamist tüüpi: juhtiv kuulmiskahjustus, sensorineuraalne kuulmiskahjustus ja segatüüpi kuulmiskahjustus. Juhtiv kuulmiskahjustus tekib keskmise kõrva või kõrvakile probleemide tõttu ning on tihti taastatav. Sensorineuraalne kuulmiskahjustus tuleneb sisekõrva rakulise taseme kahjustusest või närvi teekonna häiretest ning on sageli püsiv. Segatüüpi kuulmiskahjustus hõlmab mõlemat eeltoodut.

Põhjused on mitmekesised ja hõlmavad vananemist (presbykusis), pikaajalist kokkupuudet tugevale mürale, infektsioone, trauma, ototoksilisi ravimeid ning geneetilisi või arengulisi tegureid. Sümptomid võivad hõlmata raskusi vaiksete helide eristamisel, kõne mõistmisega taustamüras ning üldist helinõrkusust. Diagnoosimiseks kasutatakse tavapäraseid kuulmiskatseid (audiogramm), timpanomeetriat ja otoakustilist emissiooni (OAE); vajadusel hinnatakse ka närvisüsteemi juhteteed.

Ravi ja haldamine keskenduvad kuuldefunktsiooni optimeerimisele. Võimalikud vahendid on kuuldeaparaadid ja assistiivsed kuulmisesüsteemid; vajadusel kasutatakse ka kirurgia joonealuseid lahendusi ning rehabilitatsiooni, sealhulgas kommunikatsioonioskuste arendamist. Ennetus hõlmab mürataseme vähendamist, korralikku kõrva kaitset ja regulaarseid kuulmisalaseid kontroll­uuringuid. Prognoos sõltub tüübist ja käsitlemise varasemusest; püsiv kuulmislangus on sagedasem vanematel inimestel. Globaalne haigestumus on suur, ja varajane avastamine aitab vähendada mõjusid.