Koordineerimisühendid

Koordineerimisühendid, tuntud ka kui koordinatsiooniühendid või kompleksühendid, on keemilised ühendid, kus kesksel metalliaatomil või -ioonil on seotud üks või mitu ligandi. Ligandid on molekulid või ioonid, mis annetavad vähemalt ühe elektronpaari metallile, moodustades koordinaatse kovalentsid sideme. See kesksüsteem, mis koosneb metallist ja ligandidest, moodustab koordineerimiskest.

Koordineerimisühenditel on mitmeid olulisi omadusi. Nende värvus on sageli intensiivne ja varieeruv, sõltudes metallist ja ligandidest. Neile on iseloomulikud ka mitmesugused ruumilised ehitused, mida kirjeldab koordineerimisarv – metalliaatomiga seotud ligandi doonoratomite arv. Levinud koordineerimisarvud on 2, 4 ja 6, mis vastavad lineaarsele, tetraeedrilisele, ruudukujulisele tasapinnalisele ja oktaeedrilisele geomeetriale.

Koordineerimisühenditel on lai kasutusala. Neid kasutatakse katalüsaatoritena paljudes tööstuslikes protsessides, näiteks polümeeride tootmisel ja nafta rafineerimisel. Samuti mängivad nad olulist rolli bioloogilistes süsteemides, näiteks hemoglobiinis hapniku transpordis või ensüümide aktiivsetes keskustes. Lisaks leiavad nad rakendust analüütilises keemias metallide määramisel ja ravimite koostises. Koordineerimisühendite uurimine on oluline osa keemia mitmetes valdkondades, alates anorgaanilisest keemiast kuni biokeemiani.