Kiirgusvorm

Kiirgusvorm ehk radiatsioonivorm on antennilt kiirgava võimsuse ruumi suunatud jaotus, mis kirjeldab, kuidas kiirgusintensiivsus sõltub suunast. See näitab, kui tugevasti antenn kiirgab eri suundades ning milline on selle katvus ja suunatavus.

Ta esitatakse tavaliselt funktsioonina U(θ, φ) ja kuvatakse 2D lõikudes (horisontaalne ja vertikaalne) ning 3D kujul, mis näitab kiirgusvõimsuse jaotust kogu ruumis. Mõnikord kaasnevad ka faasidiagrammid ja polarisatsioonitunnused.

Mõõtmine ja tähistamine: Kiirgusvorm mõõdetakse far-field piirkonnas; mõõtmised viiakse läbi anechoic-kambri või eraldi määratud mõõtmisrajatistega. Tulemused esitatakse sageli dBi (dB võrrelduna isotroopse kiirgajaga) või dBd, mis on dipolaadi põhjal arvutatud väärtus. Lisaks kasutatakse tavaliselt 2D ja 3D kiirgusdiagramme.

Kujundid: Levinumad kujundid hõlmavad isotroopset (teoreetiline) kiirgust, dipoolse muster (figuur-8 sektsioon), omnidirektsionaalset katvust (horisontaalne muster mõne vertikaalse antenni puhul) ning kardioid- või muude suunatud mustrite kombinatsioone, mida saab tekitada ridade või ruumilise beamforming’i abil.

Rakendused: Kiirgusvormi analüüs on keskne antennide kavandamisel ja optimeerimisel katvuse, jõudluse ja vastavuse tagamiseks mobiilside, Wi‑Fi, satelliit- ning radarisüsteemides.

Seosed: Kiirgusvorm sõltub polarisatsioonist, faasist ning keskkonnamõjudest; sagedus ja lähestikku olevad ehitised võivad muuta mustrit ning reaalsete mõõtmiste tulemused võivad erineda teoreetilistest.