polarisatsioonist

Polarisatsioon on mõiste, mida kasutatakse erinevates valdkondades. Füüsikas kirjeldab see laine või voolu suunda ja korraldust; valguse puhul tähistab polarisatsioon elektrvälja võnkumise suunda. Lineaarse polarisatsiooni korral võngub väli ühes tasandis, ringilise polarisatsiooni korral võnkumine keerleb ja kujuneb ringi, elliptilise polarisatsiooni korral on võnkumiste trajektoor elliptiline. Polarisatsiooni saab tekitada või muuta läbi polariseerivate filtrite, peegeldumise või hajumise. Erinevad polarisatsiooniformaadid mõjutavad valguse omadusi ning seadmete tööd. Polarisatsiooni saab mõõta ja kirjeldada erinevate mõõtmiste abil.

Valguslained võivad olla lineaarse, ringilise või elliptilise polarisatsiooniga. Polariseerijaid kasutatakse valgusvoogude suuna ja omaduste kontrollimiseks. Antennide ja raadiokommunikatsiooni korral on oluline, et vastuvõtja ja saatja polaarsus oleks kooskõlas; sobimatu polarisatsioon vähendab signaali tugevust.

Elektrilise polarisatsiooni mõiste tähistab dielektriku sees tekkinud laengute eraldumist välisvälja toimel. See tekitab polarisatsioonijõude, mis on polarisatsiooni (P) vektor. Polarisatsioon võib olla ajutine (induktsioon) või püsiv (molekulaarsete omaduste tulemus) ja mõjutab dielektriliste omaduste nagu dielektriline konstant ja mahtuvus. See on oluline kondensaatorite ja optiliste komponentide töös.

Polarisatsioon sotsiaal- ja poliitilises kontekstis kirjeldab ühiskonna ideoloogilise kauguse suurenemist rühmade vahel. See võib ilmneda suuremas vastandumises arutlustes, väheses koostöökibedas ja raskendada ühisosa leidmist. Põhjused on mitmekesised, sealhulgas meedia fragmentatsioon, sotsiaalvõrgustike mõju ja identiteedipõhised küsimused. Mõõtmine viiakse läbi küsitlustega ja erinevate indeksite abil.