polarisatsiooni

Polarisatsioon on mõiste, mida kasutatakse eri valdkondades. Füüsikas kirjeldab see valguse elektromagnetlainide elektrivälja vektori suuna korraldust; sotsiaalteadustes kirjeldab see ühiskondlike arvamuste või identiteetide suurenevat eraldumist.

Füüsikas on polarisatsioon valguse ja teiste elektromagnetlainide transversaalne omadus. Elektriväli võnkuva suuna jaoks võib ilmneda teatud tasapinnas; lineaarne polarisatsioon tähendab, et elektriväli oscillatsioonib ühes tasapinnas. Ringiline polarisatsioon tekib, kui kaks lineaarset komponenti on faasis erinevad 90 kraadi ja amplituudid on võrdsed; elliptiline polarisatsioon on vahevorm, kus faas ja amplituudid ei ole võrdsed. Polarisatsiooni saab tekitada või selekteerida läbi polariseerijate; Malus’i seadus kirjeldab, kuidas läbi filtriga läbiv valgus sõltub filtrinurgast: I_out = I_in cos^2 theta. Brewsteri nurk vähendab peegeldumist ja soodustab polarisatsiooni. Birefringentsus ja dikroism on materjalide omadused, mis mõjutavad polarisatsiooni käitumist.

Rakendused hõlmavad optikat, kus kasutatakse polariseerijaid; LCD-ekraanid ja 3D-kino ning fotomeetrites ja teaduslikes mõõtmistes on polarisatsioon oluline, näiteks polariseeritava valguse kasutamine mikroskoopides ja kiudoptilistes süsteemides.

Sotsiaalne polarisatsioon tähistab arvamuste ja identiteetide suuremat lõhkumist kahe või enama rühma vahel. See võib vähendada avalikku dialoogi, suurendada poliitilist ummikseisu ja mõjutada valikuid. Põhjused hõlmavad meedia fragmentatsiooni, sotsiaalvõrgustike mõju ja demograafilisi muutusi. Leevendusvõimalused hõlmavad avatud dialoogi edendamist, ristgruppide kokkupuute suurendamist ning institutsioonide suutlikkuse parandamist konstruktiivse debati soodustamiseks.

Terminoloogia: sõna polarisatsioon tuleb ladina ja prantsuse keelest ning on laiemalt kasutusel nii füüsikas kui sotsiaalteadustes. Ajalugu: mõiste sai laiemalt levinuks 19.–20. sajandil.