Identiteerimist

Identiteerimist on protsess, mille käigus tuvastatakse ja tõendatakse isiku identiteet ning antakse talle ligipääs teenustele või ruumidele. Eesmärk on kindlaks teha, kas isik on tõepoolest see, kelleks end esitab, ning tagada turvaline ligipääs, vähendada identiteedivargust ja pettusi. Seda kasutatakse nii digitaalses kui füüsilises kontekstis, näiteks konto avamisel, riigiteenuste kasutamisel või sisenemisel asutuste ruumidesse.

Tõendamise viisid jagunevad tavaliselt kolme põhikategooriasse: teadmiste põhised (salasõnad, PIN-koodid), omanduse põhised (kaart, mobiiltelefon, turvavõti) ja biometraafilised (näotuvastus, sõrmejälg). Enamikus süsteemides kasutatakse mitmeastmelist autentimist, mis kombineerib vähemalt kahte erinevat elementi. Digitaalses keskkonnas on levinud PKI-põhine identiteet ja digitaalne allkiri; Eestis on laialt kasutusel eID-kaart ning mobiilne identiteet.

Regulatiivne raamistik ja standardid rõhutavad andmete kaitset ja usaldusväärsust. Euroopa Liidus kehtib eIDAS-määrus, mis reguleerib elektroonilise identiteedi tunnustamist ja elektrooniliste allkirjade õigust ning soodustab piiriüleset koostööd. Riiklikul tasandil jälgitakse ka andmete kaitset, sealhulgas GDPR-i nõudeid. Paljud sektorid, nagu finants- ja avalikud teenused, rakendavad lisaks KYC/AML-nõudeid identiteedi kontrolli tugevdamiseks.

Väljakutsed hõlmavad identiteedivargust, phishingut ning biometriliste andmete turvalist käsitlemist. Turvalisuse ja kasutusmugavuse tasakaalustamine, ligipääsetavus ning eetilised ja privaatsuspõhimõtted on oluliseks arutelupunktiks. Tendentsid suunavad üha enam kaug onboardingut, videoidentifikatsiooni ja aruteldava identiteedi korralduse arengut, sealhulgas uuritakse detsentraliseeritud ning verifitseeritavate tõendite (verifiable credentials) võimalusi.