Erektsiooni

Erektsioon on mehest tekitatud füsioloogiline protsess, mille käigus peenise sisesed kehad (corpora cavernosa) täituvad verega, muutes peenise jäigaks ja valmis seksuaalseks aktiivuseks. See on tavaliselt seksuaalse erutuse tulemus ning sõltub närvi- ja veresoonte süsteemide koordineeritud toimimisest.

Erutuse korral saavad närviimpulsid põhjustada veresoonte silelihaste lõdvestumist ning suurendada verevoolu corpora cavernosa. Samal ajal piiratakse venoosset verevoolu, mis aitab peenist püsivalt jäigana hoida. Lõplikku mehhanismi juhib peamiselt lämmastikoksiid (NO). Erekteerunud peenis moodustab koos teenivate kudedega ajutise vereringe muutuse, mis lõpeb detumescencei ehk lõdvestumisega pärast erutuse lõppu või ejakulatsiooni.

Erektsiooni faasid hõlmavad erutust, erektsiooni ja lõdvestumist (detumescence). Kõige olulisem on, et erektsioon kestaks vastavalt situatsioonile ja partneriga seotud signaalidele.

Erektsioonihäire (erektsiooniprobleemid) on olukord, kus peenis ei saavuta ega ei säili soovitud jäikust hoolimata erututuse korral. Põhjused võivad olla füüsilised (veresoonkonna haigused, diabeet, kõrge vererõhk, hormonaalsed probleemid, ravimite kõrvaltoimed, suitsetamine, alkoholitarbimine, ülekaal) või psühholoogilised (stress, ärevus, depressioon, suhete probleemid). Riskifaktorid hõlmavad vanust, ebatervislikku eluviisi ja kroonilisi haiguseid.

Diagnostika ja ravi algavad arsti külastusest, kui probleem kestab mitu kuud. Hoiatused: priapism ehk pikaajaline valulik erektsioon nõuab kiiret meditsiinilist sekkumist. Ravi võib sisaldada elustiili muutmist, hormonaalse või vereringehaiguste korrigeerimist, PDE5 inhibiitoreid (nt sildenafil, tadalafil), vaakumpumpasid, peniilsed süst- või klapimissüsteeme ning raskematel juhtudel kirurgilisi lahendusi (peniiliste implantaadid). Erektsioon ja üldine tervis on tihedalt seotud ning varajane abi võib parandada elukvaliteeti ja partnerlussuhteid.