Andmetüübid

Andmetüüp määrab, milliseid väärtusi muutuja võib sisaldada, milliseid operatsioone neid väärtustega saab teha ning kuidas neid väärtusi mälu ja arvutusliku konteksti silmas pidades esitatakse. Tüübi olemasolu aitab tagada andmete järjepidevuse, parandab koodi loetavust ning võimaldab keelal optimeerida operatsioone ja vähendada vigade riski.

Primitiivsed andmetüübid on kõige lihtsamad ja tavaliselt enamasti kompaktseks kasutamiseks mõeldud. Nende hulka kuuluvad täisarvud (integer), reaalväärtused ehk ujuvkomma arvud (floating-point numbers), loogilised väärtused (boolean) ning tekstiväärtused (string). Erinevates keeltes võivad nimed ja täpsed omadused erineda, kuid mõiste on sama: esindavad ühte tüüpi, ilma sisemise koostiseta väärtusi.

Komplekssed või kogutüübid moodustuvad ühe või mitme teise tüübi koostamisest. Näited: massiivid või loendid (arrays, lists), rekordid või struktuurid (records, structs), sõnastikud või kaardid (maps, dictionaries) ning objektid või klassid (objects, classes). Paljudes keeltes on täiendavaid vorme nagu setid, tuplid või moodulid, mis võimaldavad andmeid organiseerida keerukamalt.

Enumi-tüübid (enumid) piiravad väärtuste kogumi kindlaks, ette määratud hulgaks, mis suurendab loetavust ja aitab vältida vigaseid sisendeid.

Tüübikontroll võib olla statiline või dünaamiline, sõltuvalt keelest. Samuti on võimalik tüübimuundamine (type casting) või tüübikonverteerimine (type coercion). Mõneti keeltes on olemas tüübipõhine inferentsioon, mis lubab deklareerida muutujad ilma igasuguse otsese tüübita.

Kokkuvõttes moodustavad andmetüübid alusliku raamistiku, mis määrab, kuidas andmeid hoitakse, valideeritakse ja töödeldakse ning kuidas arendajad koodi loetavuse ja turvalisuse nimel toimivad.