üldkeeles

Üldkeel, keskse või üldkeele tähenduses, on keeleteaduses kirjeldatav standardne või normatiivne vorm, mida kasutatakse laiapõhjalises suhtluses eri murrete kõnelejate vahel. Üldkeel eristub piirkondlikest murretest ja kirjakeelest: see on keele standardvariant, millele on esitatud grammatika- ja sõnaruuminõuded ning mida õpetatakse koolis, kasutatakse meedias ja riigiasutustes.

Estonias on üldkeel tihti seotud termidega kirjakeel ja riigikeel. Kirjakeel viitab tavaliselt kirjutatavale vormile, mis järgib üldkeele reegleid ning sõnavara, kuid üldkeel kirjeldab laiemat, kõnekeelt moodustavat standardvõimalust, mida kõnelejatevahelise mõistmise tagamiseks rakendatakse. Üldkeel baseerub tavaliselt laiemal põhjaosari murretel kui kasutatav keel kõnes ning see on kooskõlas kirjakeele normidega, kuid võib sisaldada kõnekeele omadusi ja erandusi.

Keelearenduses on üldkeel oluline, et tagada arusaadavus kogu keelesektoris, sealhulgas haridus, meedia, administreerimine ja avalik elu. Eesti kontekstis on üldkeel tihti seotud standardsete keelenormidega ja riigi keelepoliitikaga, mille eesmärk on säilitada ühist mõistmist ning samas kohelda murrete mitmekesisust kui keeleteaduse osa.

Kasutus: üldkeeles väljendatakse tava- ja ametikõnedes, akadeemilises tekstis ja meedias, kus soovitakse vältida piirkondlikku liigendust. Üldkeele kontseptsioon aitab kirjeldada, kuidas keel korraldab erinevate murrete ja väljendusviiside vahelise ühinemise ning milline on keelepoliitika ja -normide roll ühiskonnas.