õhupuudus

Õhupuudus ehk düspnoe on tunne, et ei saa piisavalt õhku või hingata sügavalt. See võib esineda puhkeolekus või füüsilise koormuse ajal ning võib olla äge või krooniline. Hinga kiiresti või tihenevad hingamisviisid, nahk võib muutuda kahvatuks või siniseks, vahel kaasnevad südamepekslemine, väsimus või uimasus.

Sümptomid ja raskusaste võivad varieeruda. Mõnel inimesel on kerge õhupuudus ja hea lõpp, teised kogevad tugevat hingamisraskust, pearinglust, segadust või köha. Tõsiseid märguandeid on kiire hingamine, märkimisväärne oksendamine, äkiline rinnakuvaluation või tugev õhupuudus, mis tekib puhkeolekus.

Põhjused on väga erinevad ja hõlmavad nii kopsu- kui ka südamehaigusi ning muud tüüpi seisundeid. Levinumad põhjused on ägedad või kroonilised hingamisteede haigused (astma, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus), kopsupõletik, südamehaigused (südamepuudulikkus), aneemia, ärritavad väljust, trombemboolia, pneumothorax ja rasked infektsioonid. Samuti võivad psühholoogilised tegurid, gripi või epidemiate ajal esinev köha suurendada õhupuudust.

Diagnostika põhineb anamneesil, füüsikalisel läbivaatamisel ja abiandvatel uuringutel. Olulised on pulsi- ja hapnikutaseme mõõtmine (oksümeetria), veregaasianalüüs, röntgenülevaade, spiromeetria ning vajadusel EKG ja südameuuringud. Täpne põhjus määrab ravi.

Ravi keskendub põhjuse käsitlemisele ning hapnikukontrollile. Vajadusel kasutatakse bronhodilataatoreid, põletikuvastaseid preparaate, antibiootikume, diureetikume või antikoagulante. Hädaolukorras on esmaabiks rahulik asend, vajadusel hapnik, suunamine erakorralise abi juurde ja elutähtsate näitajate jälgimine. Ennetamisel on oluline haigestumise ennetus (vaktsineerimised, suitsetamisest loobumine, haiguse kontroll), tervisliku kehakaalu säilitamine ja õigete käsimuringute järgimine. Õhupuudus nõuab sageli meditsiinilist hindamist, et vältida tõsiseid tüsistusi.