veregaasianalüüs

Vere gaasiaalüüs, sageli nimetatud veregaasiaanalüüsiks, on laboratoorne uuring, mille eesmärk on hinnata vere gaaside taset ning happesuse ja baasi tasakaalu, samuti hapniku seotuse seisundit ja ventilatsiooni. Kõige levinum vorm on arteriaalne vere gaasiaalüüs (ABG); veeniverest tehtud analüüs (VBG) on mõnel juhul sobiv alternatiiv, kui arteriaalne proov ei ole kättesaadav.

Tavaliselt sisaldab ABG‑aruanne pH‑väärtust, PaO2‑d, PaCO2‑d, bikarbonaati (HCO3−) ja alus ülejääki (base excess); lisanduvate testide hulka võivad kuuluda laktaat ja elektrolüüdid. Normalväärtused varieeruvad, kuid tavaliselt on pH 7,35–7,45, PaCO2 35–45 mmHg, HCO3− 22–26 mmol/L, PaO2 sõltub FiO2‑st ja patsiendi seisundist.

Protseduur: Veri võetakse arteriaalsest lõigust, tavaliselt randmelt, brachiaalsest või reieluu arterist, hepariiniga täidetud süstlaga. Proov tuleb analüüsida kohe, õhu sissetung vältida ning sobiv temperatuuril säilitada; viivitused või väär töötlemine võivad PaO2 ja PaCO2 väärtusi ekslikult muuta.

Interpretatsioon: pH näitab üldist happesust. PaCO2 peegeldab ventilatsiooni, HCO3− metaboolset komponenti. Nende suhete põhjal hinnatakse respiratoorseid ja metaboolseid häireid ning võimalust kompensatsiooni. Aluseks on süsteemne lähenemine, kasutades vajadusel base excess’i ja laktaadi taset, et hinnata raskust ja kuduste hapnikustumist.

Piirangud: ABG on invasiivne ja nõuab õigeaegset ning korralikku analüüsi; veeniverest tehtud VBG ei anna sama täpset teavet hapnikust ja CO2-st kui ABG. Tulemuste tõlgendamine peab toimuma koos kliinilise hindamise ja teiste laboritulemustega.