välispõlemismootorid

Välispõlemismootorid, tuntud ka kui eksternallt töötavad mootorid, on soojavahetusmootorid, kus soojusallikas paikneb mootorist väljaspool. Kütuse põlemine toimub eraldi kambris, mille soojus kandub töökehale, nagu õhk või aur, mis omakorda liigutab mootori mehhaanilisi osi. See erineb sisepõlemismootoritest, kus kütuse põlemine toimub otse mootori silindrites.

Tuntuim välispõlemismootori tüüp on Stirlingi mootor. Stirlingi mootorid töötavad suletud tsüklis, kus töökeha pidevalt kuumeneb ja jahtub, põhjustades selle paisumist ja kokkutõmbumist, mis paneb mootori tööle. Teine levinud tüüp on aurumootor, kus vee aur paisub ja surub kolbi, tekitades liikumist.

Välispõlemismootoritel on mitmeid eeliseid. Nad võivad töötada väga erinevate soojusallikatega, sealhulgas taastuvenergiaallikad nagu päikeseenergia ja geotermiline soojus, samuti kütused nagu puit, gaas või isegi kuum jäätmed. Samuti on nad potentsiaalselt vaiksemad ja saastavad vähem kui sisepõlemismootorid, kuna põlemine on kontrollitum.

Siiski on välispõlemismootoritel ka puudusi. Stirlingi mootorid on sageli suuremad ja raskemad võimsuseühiku kohta ning nende käivitumine võib võtta aega, kuna soojuse ülekandmine võtab aega. Aurumootorid vajavad samuti suuri ja kohmakaid seadmeid, nagu katel. Vaatamata nendele piirangutele leiavad välispõlemismootorid endiselt kasutust spetsiifilistes rakendustes, kus nende omadused on olulised, näiteks kosmosetehnoloogias või elektrienergia tootmisel.