sügavkaevanduse

Sügavkaevandus on maa-aluse kaevandamise vorm, mille käigus ore- või mineraalivarud kaevandatakse sügavalt maapinnast allapoole. Seda eriti siis, kui avakaevandamine on majanduslikult või geoloogiliselt ebasoodne ning varu asub sügaval või on kergemini kättesaadav läbi pistete ja kaevustustega. Sügavkaevandus hõlmab nii uurimis- kui ka tootmisfaasi: esialgu määratakse varud, seejärel arendatakse kaevanduskäigud, ja lõpuks toimetatakse materjal kasutusse või eksporditakse.

Juurdepääs ja arendus. Sügavkaevanduses luuakse peamiselt vertikaalsed või kalduvad kaevanduskäigud ning neid ühendavad töökäigud ja puurmasinad. Kaevanduskäigud võivad kulgeda erinevates suundades ning neid täiendatakse varustusega, et tagada tööohutus ja juurdepääs varude erinevatele tasanditele. Oluline osa on kaevanduse planeerimine ja jõevedeliku kontroll, et tagada kuivendamine ja veekontroll.

Töövõtted ja tehnika. Üks peamisi erinevaid tootmisviise on ruumi-plokkkaevandus (room-and-pillar), mille puhul eemaldatakse varust sõltuvalt plokkide ja ruumide moodustamisest, jätmata toetasüsteemi. Teised levinud viisid on pikkvalli kaevandamine (longwall), lõig-kaitse meetodid ja lõkkkaevandamine. Tööriistad ja varustus hõlmavad rasketehnika, drillimise, lõikamise ja paigaldusvahendeid ning mürgitemperatuuride ja ventilatsiooni süsteeme.

Ohutus ja keskkond. Sügavkaevandus tekitab olulisi ohutus- ja keskkonnaprobleeme, sealhulgas varinguid, gaasimissione, vee sissetungi ja mürgistega seotud riske. Seetõttu on kohustuslikud keerukad ohutuse, ventileerimise, survekontrolli ja järelevalve süsteemid, samuti sadevee ja reostuse vähendamine ning maadeülene taastamine kaevanduse lõpetamisel.

Majandus ja mõju. Sügavkaevandamine on keerukas ja kulukas ning sobib peamiselt suurte ja kõrge kvaliteediga varudega, kus avakaevandamine pole võimalik. Ta on oluline osa ressurside tagamisest pikas perspektiivis, kuid nõuab püsivat tehnilist oskusteavet ning tugevat regulatiivset ja keskkonnakaitse raamistiku.