keskkonnakaitse

Keskkonnakaitse on süsteemne tegevus ja poliitikate kogum, mille eesmärk on kaitsta keskkonda ja loodusvarasid, tagada elukeskkonna kvaliteet ning vähendada inimtegevuse kahjulikke mõjusid. See hõlmab õhu, vee, pinnase ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, jäätmete ringluse ja ressursihalduse parandamist ning säästva arengu põhimõtete rakendamist.

Põhisuunad on reostuse vältimine ja kontroll, ressursi sääst ning ringmajandus, veekaitse ja vete kvaliteedi tagamine, energiasääst ja taastuvenergia, ning looduskaitse bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Kliimamuutuste leevendamine ja kohanemine kuuluvad samuti keskkonnakaitse valdkonda.

Arengulugu: keskkonnakaitse on arenenud tööstusühiskondade ja rahvusvaheliste kokkulepete mõjul. Euroopa Liidu liikmelisus ning liidus kehtivad õigusaktid on kujundanud riigi tavasid ning rahvusvahelised leppingud, nagu Pariisi kokkulepe, suunavad riigi tegevust.

Eesti kontekstis moodustavad keskkonnakaitse raamistiku keskkonnaseadustik ja seotud õigusaktid. Riiklikul tasandil tegelevad järelevalve ja haldusasutused, sealhulgas Keskkonnaamet, looduskaitse ja reostuse jälgimine ning luba- ja andmete menetlused.

Väljakutsed hõlmavad tasakaalustamist majanduse ja looduskaitse vahel, kliimamuutustega kohanemist, linnastumist ning andmete kättesaadavust ja avaliku osaluse suurendamist. Nii riiklikud kui kohalike omavalitsuste kogemused ja teadus- ning kogukondade kaasamine on keskkonnakaitse keskseid vahendeid.