seljaajuhaigusi

Seljaajuhaigused on haiguste rühm, mis mõjutab seljaaju, keskset närvisüsteemi struktuuri, mis kannab ajust kehasse pärinevaid närviimpulsse. Seljaaju asub kolju alusest ning ulatub emakakaela, rindkere, nimme ja õndralüli piirkondades. Haigused võivad põhjustada motoorse, sensoorse või autonoomsete funktsioonide häireid sõltuvalt kahjustuse asukohast ja ulatusest.

Levinumad põhjused on traumad, degeneratiivsed muutused, seljaaju kokkusurum kasvajate või herniatsiooni tõttu, infektsioonid ning põletikulised või demüeliniseerivad haigused (transverse myelitis, multiple sclerosis).

Haiguste sümptomid sõltuvad kahjustuse tasemest. Võimalikud nähud on jäsemete nõrkus või halvatuse, tundlikkuse muutused, valu seljas või kaelas, koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired, spastiisus ning kuse- või roojapidamise häired.

Diagnostika põhineb anamneesil ja neuroloogilisel uuringul. Pildiuuringute peamine tööriist on lülisamba magnetresonantstomograafia (MRT), mis näitab seljaaju kokkusurumist, degeneratiivseid muutusi, kasvajaid või põletikku. Vajadusel tehakse kompuutertomograafia, lumbalpunktsioon (CSF-uuring) ning vere- ja infektsioonitestid.

Ravi valitakse vastavalt haigusele. Traumade ja kokkusurumuse korral võib olla vajalik kirurgiline dekompressioon või stabiliseerimine. Degeneratiivseid või herniatsiooni põhjustatud sümptomeid ravitakse tavaliselt füsioteraapia, valu- ja põletikuvastaste ravimitega ning raskematel juhtudel kirurgilise sekkumisega. Infektsioonide puhul kasutatakse antibiootikume; autoimmuun- või demüeliniseerivate haiguste korral immunoteraapia. Rehabilitatsioon on oluline.

Prognoos on sõltuv haigusest ja varasest sekkumisest. Mõnel juhul on taastumine võimalik, teisel jäävad püsivad puudused. Ennetus keskendub vigastuste vältimisele ja krooniliste haiguste korral järjepidevale ravile ning järelkontrollile.