degeneratiivsed

Degeneratiivsed kirjeldavad protsesse või haigusi, mille tunnuseks on pikaajaline ja püsiv kahjustus kudedes või organites. Degeneratsioon tähistab rakkude või struktuuride funktsiooni langust ning sageli kaasneb morfoloogiline kahjustus. Enamasti on tegemist kroonilise ja progresseeruva muutusega, kus vananemine ja geneetilised tegurid suurendavad riski.

Kõige paremini tuntud on neurodegeneratiivsed haigused, nagu Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, Huntingtoni tõbi ja ALS. Degeneratiivsed muutused esinevad samuti liigeste puhul (nt osteoartriit) ning silmade või südame-veresoonkonna süsteemide kahjustustes. Haigused võivad olla lokaalseid või süsteemse iseloomuga, kuid keskne omadus on püsiv funktsioonihäire.

Põhjused on sageli multifaktorilised: vanus, geneetika, krooniline põletik või mehhaaniline kulumine, elustiil ja keskkonnategurid. Patofüsioloogia hõlmab rakkude kadumist, kiudude reorganiseerumist ja kudede lonkamist, mille tulemuseks on progresseeruv funktsioonihäire.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel, pildistamisel (MRI, CT) ning laboratoorsetel või biomarkeritestidel. Ravi on peamiselt sümptomaatiline; eesmärk on progresseerumise aeglustamine, valu vähendamine ja elukvaliteedi säilitamine. Kasutatakse füsioteraapiat, abivahendeid ning haiguse tüübile vastavaid ravimeid (nt Parkinsoni korral dopaminergilised ravimid, Alzheimeri korral kognitiivset toimetust toetavad lähenemised).

Prognoos on haigusteklit sõltuv ja varieerub; paljud degeneratiivsed haigused on pikka aega progressiivsed. Uuringud keskenduvad mehhanismide mõistmisele ja uute ravivõimaluste arendamisele.