süsinikuhoidmist

Süsinikuhoidmist ehk süsinikdioksiidi CO2 püsivat hoidmist atmosfäärist eemal kasutatakse kliimamuutuste leevendamiseks. Selle eesmärk on vähendada atmosfääri paisatava CO2 hulka, püüdes gaasi enne õhku jõudmist ja hoides seda püsivalt sobivates varudes. Kõige olulisemad hoidmisviisid on geoloogiline süsinikuhoid, bioloogiline süsinikuhoid ning mõnel juhul mereline või mineraalne vorm.

Geoloogiline süsinikuhoid hõlmab CO2 injekteerimist ja hoidmist geoloogilistes reservuaarides, nagu soolaväljad, lubjakivi- või basaltivormid, kus gaas või lahustunud CO2 püsib pikas ajas. Bioloogiline süsinikuhoid tugineb metsade, märgalade ja mullade kaudu toimuvasse süsinikuvarude kasvatamisse ning ökoloogiliste protsesside abil CO2 püsivasse hoidmesse. Mereline süsinikuhoid on uuringute valdkond ning selle mõju ja riskid on arutelude teemad; CO2 lahustub ookeanides ja võib moodustada karbonaate, kuid see tekitab keskkonna- ja regulatiivseid küsimusi.

Tehniliselt hõlmab süsinikuhoidmine kolme etappi: CO2 püüdmine (capture), transport (torujuhtmed või laevad) ja püsiv hoidmine sobivates süsteemides; seire ja hindamine hõlmavad geofüüsikalisi meetodeid, mudeleid ja proovide võtmist.

Süsinikuhoidmisel on potentsiaal märkimisväärselt vähendada emissioone, kuid see nõuab suurt investeeringut, ranget riskide hindamist ja tugevat reguleerimist. Näited hõlmavad Sleipneri projekti Norra põhjameres (geoloogiline hoidmine), Weyburn-Midale projekti Kanadas (naftaproduktsiooni EOR ja hoidmine) ning CarbFix'i Islandil (mineraliseerumine basaltil).