sõnavorme

Sõnavorm on iga sõna vorm, mida keel kasutab erinevates grammatilistes kontekstides. See on lõplik vorm, mis ilmneb sõna inflektiooni või derivatsiooni tulemusena ja mida kasutatakse lauses tähise või ülesande märkimiseks. Sõnavorm eristub põhisõnavormist ehk lemmast, millest vormid arenevad, ning neid tekitavad nii inflektiivsed kui ka derivatiivsed protsessid.

Inflektiivsed sõnavormid muutuvad arvu, käänete ja mõnel juhul ajavormi või kõneviisi tõttu. See kehtib peamiselt nimisõnade, omadussõnade ja asesõnade puhul, kuid võrdselt puudutab see ka verbi vorme, kus väljendatakse aega, kõneviisi, isikut ja arvu. Derivaatsed sõnavormid hõlmavad täiendavaid vorme, mis sünteesivad uut sõna (nt osalised või tegusõna põhivormi alusel moodustatud omadussõnad ja nimendid).

Sõnavormid mängivad otsest rolli lause semantikas ja grammatikas, näidates, kuidas sõna funktsioon või suhteid teiste sõnadega täpsustatakse. Keeleteaduses ja keeletehnoloogias kasutatakse sõnavorme leksikonides ja korpustes leximatsiooniks, morfoloogiliseks analüüsiks ning sünteesi ja parandusprotsesside alusena.

Eesti keeles on sõnavormide süsteem väga rikkalik: nimisõnade ja omadussõnade inflektiivsed vormid tähistavad arvu ja käänet ning verbidel väljenduvad aega, kõneviis, isik ja tegusõna vorm. Sõnavormide mõistmine on oluline sõnavara õppimisel, grammatika kirjeldamisel ning keeletehnoloogilises töötluses, nagu morfoloogiaanalüüs ja õigekirja kontroll.