derivatiivsed

Derivatiivsed on keeleteaduses mõiste, mida kasutatakse kirjeldamaks sõnu, mis on tekkinud derivaatsiooniga. Derivatsioon tähendab uute sõnade loomist, lisades tüvele derivaatsioone affixe või ühendades tüveid, et saada uut tähendust ja sageli ka uut sõnaliiki. Derivatiivsed vormid erinevad inflektiivsetest vormidest, mis vaid märgivad grammatika omadusi (nagu käänet, arvu või aega) ilma uut leksikaalset mõistet tekitamata.

Eesti keeles on derivatsioon peamiselt suffixatsioonilise mehhanismi kaudu. Levinud derivaatsioonsed järelliited hõlmavad -mine (verbist tekib nimisõna, näiteks lugemine, õppimine), -ja ja -taja (agentnimekuju, näiteks õpetaja, töötaja) ning -lik (omadussõnaline vorm, näiteks iluslik). Sellised lisandid võivad muuta sõna klassi ja luua uue tähenduse, ilma et põhivormi grammatilises vormis erakorraline pööramine toimuks. Derivatiivsed vormid võivad olla moodustatud otseselt tüvest või järk-järgult eelnevatest derivaadidordadest.

Derivatsioon on erinev flektiivsusest: derivaadiga loodud sõnad on sageli leksikaalselt uued ja võivad kuuluda teise sõnaliiki, samas kui flektiivsed vormid vaid märgivad grammatika muutust. Derivatiivsed vormid on sageli produktiivsed ja rikastavad sõnavara, võimaldades luua uusi termineid ja semantilisi nišše, kuid mõni derivatsioon on muutunud fikseeritud leksemiks, mille kujunemisest on saanud osa standardse keeletarvituse osa.

Seoses teiste keele valdkondadega on derivatsioon olulisel kohal sõnavara laiendamisel ja sõnade moodustamisel, olles tihedalt seotud morfoloogilise süsteemiga, eriti keeltes, kus suffixatsioon on peamine moodustamisviis.