kõneviis

Kõneviis (mood) on tegusõnade grammatiline kategooria, mis väljendab kõneleja suhtumist tehingu toimumisse või seisundisse. See on üks tähtsamaid tegusõna omadusi ning töötab koos ajaga, isikuga ning jääb märgatavaks tegusõna vormides. Kõneviisid mudeldavad, kuidas me seisukohta või olud kirjeldame: kas midagi on faktiks, oleks, kästi või oleks võimalik.

Peamised kõneviisid on indicatiivne kõneviis, konditsionaalne kõneviis, imperatiivne kõneviis ja potensiaalne kõneviis. Indikatiivne kõneviis kirjeldab tavaliselt reaalsust või faktiväljendust. Konditsionaalne kõneviis väljendab tingimusliku või hüpoteetilise olukorra võimalust ning tihti kaasneb kui-ütlusega. Imperatiivne kõneviis kasutub käskudele ja korraldustele, palvetele või juhistele. Potentsiaalne kõneviis väljendab võimalust või tõenäosust ning kasutatakse vähemasti kõnes, et väljendada ettevaatlikku võimalust või kutset.

Näited:

Indikatiiv: Ma loen raamatut. (ma praegu või üldiselt loen raamatut)

Konditsionaal: Ma loeksin raamatut, kui mul oleks aega. (hüpoteetiline olukord)

Imperatiiv: Loe raamatut! (käsk või juhis)

Potentsiaal: Ma võiksin lugeda raamatut. (võimalus või võimekus)

Kasutus ja vormid sõltuvad eesti keele pöörduvatest lõppudest ning vajadusel abiverbi kasutamisest, kuid üldine põhimõte jääb: moodid märgivad, kuidas keelekasutaja suhtleb tegusõna toiminguga—reaalsuse, tingimuse, käsu või võimalusega. Kõneviisid on olulised tegusõnade õpetamisel, kõnetes ning kirjalikus ja suulises väljendamises, aidates eristada erinevaid tõlgendusviise ning hinnanguid.