Imperatiivne

Imperatiivne ehk imperatiiv on lause mood, mida kasutatakse korralduste, palvete, keeldu ja juhiste väljendamiseks. See mood on mõeldud tegevuste suunamiseks ning sageli esitatakse see ilma subjektita; adressaat võib olla üks või mitu isikut. Imperatiiv on laialt levinud kõnekeeles ja kirjas ning selle toon ja vorm võivad sõltuda kontekstist – ettepanek nurgas, käsk, palve või juhis.

Kasutus ja funktsioonid. Imperatiivne mood ilmneb peamiselt teise isiku vormides (singular ja plural). See võimaldab otsest kõnet ehk juhist ilma täiendavate sõnadeta. Palutel või pehmete käskude korral lisatakse sageli sõnu nagu palun või pehmendavaid väljendeid. Mõnes keeles on olemas ka hortatiivne või „lähme“-vorm, mis väljendab kaasamissoovi (näiteks „Lähme!“ tähistab „laseme minna“ või „minna koos“).

Vormid ja süntees. Vormide moodustamine ja kasutusõigused varieeruvad keelte lõikes. Paljudes keeltes on imperatiiv eraldi, teise isiku vormid ning sagedased negatiivsed imperatiivid (nt keeldu väljendav märksõna või eriline negatsiooni vorm). Formaliseeritud või viisakas adressaadiga kõne puhul võivad keelekasutused erineda, kasutades teistsuguseid vorme või pöördumist.

Näited. Eesti keeles on imperatiiv nt: Tule siia! (2. sg), Tulge siia! (2. pl või viisakas), Ära tule! (negatiivne), Lähme! (hästi hortatiivne „laseme minna“), Ole vaikne! (2. sg). Kui soovitakse pehmema tooni, lisatakse sageli palun: Palun tule siia.

Eestikeelne termin imperatiivne viitab lause moodile, mis on mõeldud tegutsemisele kutsuma või juhist andma. See mood on oluline osa kõneviisidest ning esineb laias valikus keeltes ning kultuurilistes kontekstides. See erineb teistest kõneviisidest, nagu indikatiiv või konjunktiiv, nii funktsiooni kui ka vormide poolest.