refraktsioonihäire

Refraktsioonihäire, tuntud ka kui refraktsiooniviga, on silmahaigus, mille korral silma võrkkestale langeva valguse fookus ei ole täpne. Selle tulemusena on nägemine hägune või moonutatud. Refraktsioonihäired on väga levinud ja neid on mitut tüüpi.

Peamised refraktsioonihäirete tüübid on müoopia (lühinägelikkus), hüperoopia (kaugjäägelikkus) ja astigmatism. Müoopia korral on silmamuna liiga pikk või sarvkest liiga kumer, mistõttu kauged objektid näivad hägusena. Hüperoopia korral on silmamuna liiga lühike või sarvkest liiga lame, mistõttu lähedased objektid näivad hägusena, kuigi kauged võivad olla selged. Astigmatismi korral on sarvkest või silma läätse kuju ebakorrapärane, mis põhjustab moonutatud nägemist nii lähedal kui ka kaugel. Presbüoopia ehk vananägelikkus on samuti refraktsioonihäire, mis tekib tavaliselt pärast 40. eluaastat, kui silma läätse elastsus väheneb, raskendades lähedal asuvate objektide fookustamist.

Refraktsioonihäirete põhjused võivad olla geneetilised, kuid ka keskkonnamõjud, nagu liigne lugemine või arvuti kasutamine, võivad seda soodustada. Sümptomid varieeruvad sõltuvalt häire tüübist ja raskusastmest, kuid võivad hõlmata peavalu, silmade väsimust ja hägust nägemist.

Diagnoosi paneb silmaarst või optometrist silmauuringu käigus. Ravi eesmärk on parandada valguse fookustamist silma. Levinumad ravimeetodid on prillid, kontaktläätsed ja kirurgilised protseduurid, nagu LASIK.